Milline peab olema raiesportlane? „Olulised on ruumiline nägemine, kiirus ja täpsus. Kõige tähtsam on see, mis on kahe kõrva vahel,” rõhutab Karmo. „Tugev tuleb olla nii füüsiliselt, tehniliselt kui vaimselt.”

Kas metsatöö toetab raiesporti või vastupidi? „Metsast tuleb alustada,” on Karina veendunud. „Kõik raievõitluste alad on ju metsatööst tulnud. Metsas pead sa palju rohkem oskama ja teadma – kui oled metsatöös hea, võid ka raiespordis heaks saada. Aga kui oled raiespordis hea, ei pruugi metsas üldse hakkama saada.”

Täpselt nii lõbus meil koguaeg ongi! Foto: Markus Margusson 

Metsast raiespordini

Karinal ja tema perel on metsa, mis vajab majandamist ja hooldamist. „Sellepärast läksingi Luuale õppima,” selgitab ta. „Mõned head aastad tagasi tegime pere metsas uuendusraiet ning pärast tuli ka uus mets kasvama panna. Siis otsustasingi minna praktilist metsakasvatust õppima.“

Luua Metsanduskoolis algas 2018. aastal ka tema raiesportlase teekond. „Metsapraktika käigus sain aru, et võiks seda ala proovida,” räägib Karina. „Hakkasin õhtuti trenni tegema.” Tema treeneriks sai vanameister Sulev Tooming.

Karmo jõudis raiespordini samuti Luual. „Eriala valiku tegin sisetunde põhjal, sest olen üles kasvanud metsade ning põldude keskel. Selline elu ja elustiil on minu jaoks täiesti loomulik,” ütleb ta.

Luua kooli ajal tegi Karmo kolm aastat trenni ja käis võistlustel. Ülikooli ajal jäi treenimine tahaplaanile ning motivatsioon kadus. „Mõned võistlused jätsin vahele, millejärel sõbrad kutsusid tagasi – oli vaja väikest tõuget.”

Ta kutsuti Stihli meeskonda, mis andis paremad võimalused treenimiseks ning koos sellega paranesid ka tulemused.

Treenimine on väljakutse

„Aasta tagasi olin valiku ees, kas jätkata, ja kui jätkata, siis tuleb saada parimaks. Hakkasin nädalavahetusteti trenni tegema ja üllatasin Kevadkarikal ka iseennast. Iga võistlusega on  enesekindlus kasvanud,” räägib ta.

Karinale oli MM-iks valmistumine aga omaette katsumus. „Oktoobri lõpus sünnitasin noorema poja, võtsin kaks kuud taastumiseks ja beebimullis olemiseks ning jaanuaris läksime juba metsatööd tegema,” kirjeldab Karina. „Üks vanaema võttis ühe lapse, teine teise, ja meie läksime metsa, et end liigutada ning saada kätte saetunnetus.”

„Pakane ei andnud meile armu ka veebruaris, kui alustasime platsialade treeningutega. Pärast igat sooritust tuleb mõõta ja mõelda – aga suurte miinuskraadidega pauside pidamine on raske. Metsatööd teed ühtlases tempos ja püsid soojas,” ütleb Karina.

„Aasta tagasi ütles Karmo vanaema, et perepojal on nii suured sõrmed ja nendega on võimatu ketivahetust alla 16 sekundi teha,” meenutab Karina. „Ma ütlesin, et oota, kui ta trenni teeb, küll ta saab.” Täna teeb Karmo ketivahetust alla 10 sekundi. Karina on praegu kodune ja kasvatab lapsi. Varem tegeles ta Eesti Maaülikoolis metsanduse kommunikatsiooniga. „Kodumetsas olen tööd teinud pigem hobi korras.”

Karmo on koos talutöödega üles kasvanud. Talvel toimetab metsas, kevadest sügiseni tegeleb hoopiski põllumajandusega. „Tegelikult alustasin metsandusega – lõin ettevõtte pärast Luua Metsanduskooli lõpetamist, et minna Saksamaale üraskite kahjustatud metsi raiuma. Seal ei lubatud igal pool harvestere kasutada ja saemehi oli väga vaja,” räägib ta. Pärast paari aastat suundus Karmo Eesti Maaülikooli põllumajandust õppima. Praegu kasvatab ta peamiselt heinaseemet ning teravilja.

Trennitegu on nagu metsategu - üheks korda mõõda ükskord lõika! Kui trennis saed ja lõikad, viilid ja teritad, siis võistluste on ainult üks võimalus, üks katse ja üks tulemus. Foto: Markus Margusson

Spordis peab õnne ka olema, vahel on seda rohkem, aga vahel on tunne, et seda on koguaeg puudu! 

Sloveeniast oodati enamat

Kuidas läks raiespordi maailmameistrivõistlustel Sloveenias? „Esimesel päeval läks kõik päris hästi,” nendib Karmo. „Teisel päeval tuli langetamisel ideaalne känd, aga puu põrkas kukkudes sihtmärgist liiga kaugele. Eks õnn on alati tugevamate poolt.” Viimane ala oli laasimine. „Need vead, mis mul olid, olid piiripealsed – kas on või ei ole vead –, aga seekord pandi vigadeks ja nii läks.” Karmo individuaalne tulemus oli 32. koht.

Kuigi meeskondlikult saavutati neljas koht maailmas, jäi isiklik sooritus kripeldama ka Karinal. „Langetusel ei saanud ma saagi korralikult puusse – tekkis tagasilöök ja pideriba sai ühest nurgast kahjustada, kui puu lõpuks kukkus, selgus, et puu sees olid paarikümne aasta vanused oksad, mida seal ei oleks tohtinud olla. Sellest see tagasilöök tingitud oligi.”

Ta esitas protesti, kuid keelebarjääri tõttu ei saadud sellest esialgu aru. Lõpuks loobusid kaks komisjoni liiget seisukoha võtmisest ja kolmas otsustas protesti mitte rahuldada. „Lõpuüritus tuli ajaliselt peale ja ilmselt ei olnud sellega enam võimalik tegeleda,” ütleb ta.

Hiljem jagas Karina juhtunut ka sotsiaalmeedias ning paljud pidasid protesti põhjendatuks. Seda kinnitas ka Eesti kogenud kohtunik Arno Skuin, kelle hinnangul oleks Karinale tulnud anda uus puu ja uus võimalus – reeglite järgi peavad tingimused olema võrdsed ning etteantud mast sarnanema elus puule, kus kännu kõrgusel nii jämedaid oksi looduslikult ei esine.

Ebaõnnestunud langetamine mõjutas ka ülejäänud sooritusi. Ta tegi laasimisel valestardi ning kokkuvõttes sai naiste arvestuses 12. koha.

Korraldusega jäi Karina rahule. „Äge oli – paralleelselt toimus suur mess, rahvast ja melu jagus ning kaasaelajaid oli palju.”

„Eestis toimunud MM oli siiski uhkem kui Sloveenia oma,” leiab Karina. „Võime oma korraldustaseme üle väga uhked olla – kuigi eelarve oli sarnane, oli Tartus toimunud MM selgelt suurem ja kvaliteetsem üritus.”

Tähelepanu - valmis olla - start! Põhjagaasiga laasimist Priit-Karmo oskab! Tundub, et muid asju elus teeb ta samamoodi. 

Järelkasv muudab mängu

„See, et mina olin koos lastega kaasas, tähendas Karmole pigem lisakohustust – ta pidi ka minu saevarustuse eest hoolitsema ning aladeks valmis panema,” tunnistab Karina. „Kui pead MM-il nii palju teise peale mõtlema, kannatab paratamatult enda sooritus.” Abiks olid ka teised pereliikmed, kuid eks pinge jäi ikka õhku.

Karmo sõnul tuleb keskendumine tal loomulikult. „Kui visiiri ja klapid pähe panen, siis ei märka ma enam kedagi ega midagi.” Karina kogemus on teistsugune: „Kui enne starti näen pereliikmeid või kuulen lapse nuttu, võin minna väga emotsionaalseks. Võistluste eel hoiti teadlikult lapsed minust eemal.” Samas oli treenimine ja ka Sloveeniasse sõit võimalik vaid tänu tugevale tugivõrgustikule, mida pere pakub.

Karmo toob välja, et Eesti võistlejatel jääb veel puudu stabiilsusest, mis iseloomustab maailma tippe. Kui eestlased elavad võistlustel kaasa ja toetavad kaaslasi, siis maailmatipud tulevad kohale eelkõige oma sooritust tegema ja keskenduvad täielikult sellele. Ka nende tugivõrgustik on paremini organiseeritud– igaüks teab täpselt, mida ja millal teha. „Meil on raiesport pigem hobi tasemel – tulemused kõiguvad ning konkurentsipüramiid on nõrgem. „Sakslastel ja austerlastel on valik palju laiem ja alus tugevam.” leiab Karmo.

„Uurisime ka, kuidas nemad trenni teevad – tippsportlastel on kodus oma treeningväljakud, mis võimaldavad teha mahutrenni, ja lisaks toimuvad regulaarsed treeninglaagrid.”

Näiteks Austria koondise valik toimus kolmepäevases võistlusmaratonis, kus kokku tehti seitse võistlust. „Neli paremat tulemust läksid arvesse ja kolm parimat said koondisesse. Kes selle üle elab, selle närvid peavad ka päris võistlusel,” kirjeldab Karmo.

Samas oli Eesti võistkond üks nooremaid, mis annab põhjust optimismiks – järelkasvu on.

Karina ja Karmo loodavad, et raievõistluste populaarsus kasvab tulevikus nii võistlejate kui ka vaatajate seas. „See, et naised ka võistlevad, on muutnud ala huvitavamaks mitte ainult meestele, vaid ka naistele, kes näevad, mida kõike nad võiksid suuta.” Karmo lisab, et naised on ala nähtavust suurendanud ka sotsiaalmeedias: „Nemad jagavad rohkem pilte – tavaliselt mehed seda ei tee.”

Raiesportlaste perekond näeb Eesti sportlastes väga suurt potentsiaali. „Taseme tõstmiseks on vaja parandada nii treening-, võistlus- kui ka kohtunike töö kvaliteeti. Kõrge distsipliin peab olema igal tasandil esmatähtis. Lisaks oleks koondisele hädavajalik suurem tugimeeskond,“ arutleb Karmo. Karina arvates võiks raiespordist kujuneda lausa Eesti rahvussport: „Eestlastele ju mets ja sport meeldivad!“