Metsapatoloog Rein Drenkhan rääkis ettekandes Eesti Maaülikooli konverentsil Metsateadlastelt praktikale detsembris 2025, et eriti teravalt paistab see välja kuusikutes, kus juurepess ja kuuse-kooreürask moodustavad järjest ohtlikuma koosluse. Kuid haiguste rindel on ka uusi tulijaid.

 

Kuusikute suurim vaenlane – juurepess

Juurepess on seenhaigus, mis põhjustab puude juure- ja tüvemädanikku. Nakkus levib nii juurekontaktide kaudu kui ka värsketele kändudele sattuvate eostega. Tulemuseks on aeglaselt nõrgenev puu, mille puit kaotab väärtust ja mis muutub vastuvõtlikuks teistele kahjustajatele.

Drenkhani sõnul jääb Eestis juurepessu tõttu metsaomanikel aastas saamata umbes 8,5 miljonit eurot tulu. See number sõltub küll puiduhindadest, kuid annab hästi aimu probleemi ulatusest.

Kõige rohkem kahjustab juurepess kuusikuid viljakatel kasvukohtadel – näiteks sinilille, jänesekapsa ja naadi kasvukohatüüpides. Ulatuslikus uuringus, kus analüüsiti tuhandeid proove eri vanuses puistutest, ulatus juuremädanike kahjustus kohati kuni 40 protsendini puudest. Kõige viljakamas sinilille kasvukohatüübis oli kahjustusi veelgi rohkem. 

Oluline roll on kliimamuutustel. Kui varem levisid juurepessu eosed peamiselt suve esimeses pooles, siis nüüd kestab levik sügisesse ja isegi talve algusesse. Drenkhan tõi näiteks, et eoseid on õhust leitud ka detsembris ja jaanuaris. Ainult veebruaris ja märtsis oli neid väga vähe. „Praegu detsembris on muru roheline – võta või niiduk välja. Miks siis juurepess ei võiks oma eoseid levitada?“ märkis ta.

Juurepessu viljakehad männi kännul. Foto: Rein Drenkhan

Harvendusraie võib riski suurendada

Juurepessu levikus mängivad olulist rolli metsamajandusvõtted. Iga üle 20-aastases viljakas kuusikus, eelkõige sinilille, jänesekapsa ja naadi kasvukohatüübis tehtud hooldus- või harvendusraie loob värskeid kände, mille kaudu seen puistusse pääseb. Uuringute järgi suureneb pärast selliseid raieid mädanikuga puude osakaal keskmiselt viis protsenti.

See tähendab, et näiteks ka püsimetsanduses kasutatavad valikraied ei pruugi olla kuusikutes haigusriski mõttes ohutud. Drenkhani sõnul tuleb väga tõsiselt mõelda, kas peaks ikka valikraietel põhinevat püsimetsandust soodustama olukorras, kus juuremädanikud levivad aina enam.

Üks oluline järeldus on tema hinnangul juba selge: puhtkuusikute kujundamine ei ole tulevikus mõistlik. Segapuistud on vastupidavamad ning vähendavad ohtu, et üks haigus või kahjur terve puistu korraga rivist välja lööb.

Biopreparaat aitab, aga imerohtu pole

Praegu peetakse kõige tõhusamaks tõrjevõtteks värskete kändude töötlemist biopreparaadiga, mis sisaldab looduslikku seent hiidkoorikut. See takistab juurepessu kändu nakatamast.

Drenkhan rõhutas, et eriti oluline on see viljakatel kasvukohtadel ning nii männi- kui kuusepuistutes. Positiivsete temperatuuridega tehtud raiete puhul soovitab ta preparaati kasutada alati. Kui talvise raie ajal jäi lank töötlemata, võiks kännud esimesel soojal perioodil siiski üle pritsida.

Samas ei lahenda ainult preparaadiga pritsimine kõike. Metsapatoloogi sõnul peab haiguste tõrje olema terviklik: oluline on valida õiged puuliigid, sobivad kasvukohad ning mõelda läbi ka raieviisid ja nende ajastus.

Juuremädanikud ei tegutse metsas üksi. Nõrgenenud kuusikud on tuulehellad ja muutuvad vastuvõtlikumaks ka kuuse-kooreüraskile, kelle massilised kahjustused on viimastel aastatel laastanud metsi mitmel pool Euroopas.

Drenkhan tõi näiteks Saksamaa Harzi mäestiku, kus kuuse-kooreürask on hävitanud suuri metsaalasid. Eesti olukord ei ole veel nii hull, kuid risk pole kuhugi kadunud. Soojem kliima ja pehmed talved soodustavad nii üraskite kui ka seenhaiguste levikut.

Juurepessu tekitatud mädanik kuuse kännul. Foto: Rein Drenkhan

Juurepessu viljakehad kuuse lamatüvel. Foto: Rein Drenkhan

Männikutes sagenevad kahjustused

Kui kuusk on juuremädanike suhtes eriti tundlik, siis ka männikutes pole pilt enam muretu. Uuringud näitavad, et vanemates männikutes võib juuremädanike osakaal ulatuda umbes viiendikuni puudest. Kõige suuremad kahjustused esinevad taas viljakamatel kasvukohtadel, näiteks jänesekapsa kasvukohatüübis.

Drenkhan ei soovita jänesekapsa kasvukohatüüpi üldse mändi istutada. Äärmisel juhul võib seda teha kodumetsas, kuid majandusmetsas võib selline valik hiljem kalliks maksma minna.

Lisaks on tänavu märgatavalt sagenenud männi võrsevähk noorendikes. Mõnes piirkonnas esineb kahjustusi kohtades, kus neid varem peaaegu polnudki.

Uued haigused jõuavad lehtpuudeni

Kliimamuutustega koos levivad Eestisse ka uued haigustekitajad. Hall-leppadel on juba leitud uusi munasseeni. „Võiks ju arvata, et lepast saab nagunii vaid küttepuud ja keda see huvitab,” märkis Drenkhan „Kuid teadlased peavad tõenäoliseks, et need munasseened võivad edasi kanduda teistele lehtpuudele.”

Muret valmistavad ka jalakad. Jalakasurma põhjustav haigus on Eestis ammu tuntud, kuid nüüd on lisandunud uusi haigustekitajaid. Neid märgati hübriidjalakate juures, mida peeti seni üsna vastupidavaks. Mõnel puul hakkasid siiski võrsed kuivama ning uuringud tõid välja Eestis seni tundmatu haigusetekitaja.

Joonis: Kuusikute juuremädanike sõltuvus puistu vanusest ja kasvukohatüübist. He – sinilill, Ox . jänesekapsas, Ae – naadi, mesotrophic – palumetsa kasvukohatüübid, punktiir – kombineeritud keskmine. Allikas: Rein Drenkhan, veel avaldamata artiklist.

Milline mets peab tulevikus paremini vastu?

Teadlased otsivad praegu vastuseid küsimusele, milline mets suudab muutuvates oludes kõige paremini toime tulla. Võrreldakse lageraie- ja püsimetsandust, uuritakse segapuistute vastupidavust ning otsitakse haiguskindlamaid puude järglasi. Eesti Maaülikooli ja Rootsi Põllumajandusülikooliga (SLU) koostöös katsetatakse eri päritolu kuuskede ja mändidega, et leida kliimamuutustest tulenevate ohtudega paremini kohanevaid genotüüpe.

Drenkhani hinnangul on lähiaastate kõige olulisem küsimus just metsa majandamise viis. „Kui leiame, et püsimetsakasvatus on parem kui lageraie põhine metsandus, siis tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas haigustekitajate seisukohast ikka tegelikult on,“ ütles ta.

Ühes asjas näivad teadlased aga juba üsna üksmeelsed olevat: kliimamuutuste ajastul muutub üha olulisemaks kasvatada kasvukohale sobivaid, liigirikkaid ja mitmekesiseid metsi. Puhtkuusikute aeg on läbi saanud.