Jaak on pärit Pärnumaalt, kuid kooli minnes sattus ta Räpina kanti ja nüüd elabki Põlvamaal. Kuigi kodus suuremat aiapidamist ei toimunud, oli tal aiandushuvi oli juba noorest peast. Aianduskooli kasuks otsustamiseks andis aga tõuke üks matk.

“Käisin Slovakkias, kus on aianduskultuur väga kõrgel tasemel,” meenutab ta. “Eriti just lossipargid ja viljapuuaiad. Juhtusin tookord läbi kõndima ühest orust, kus olid suured õunapuuistandikud, mis kõik parajasti õitsesid. See oli väga uhke. Minu puhul on muidugi see, ma kaldungi igalt poolt romantismi otsima.”

Ta otsustas spetsialiseeruda puuviljandusele. “Mulle on tähtis just see, et viljapuid oleks poogitud kõrgetele alustele,” räägib ta nagu tõeline professionaal. “Kui tänapäeval aedasid vaadata, siis on kõik nõrgakasvulised kloonalused, ja need õunapuud jäävadki enam-vähem viie meetri kõrguseks.”

“Sealt on muidugi hea mugav õunu korjata,” tunnistab ta. “Samas see ei anna seda väärtust, mis on ajalooliselt olnud puuviljaaedadel, mis olid sõna otseses mõttes romantilised kohad, kus käia. Ja ka kaugelt vaadates oligi kõik suur õiteemeri.”

Õunu korjati toona aga rohkem redelitega. “Muidugi see on kõik töö ja vaev, aga samas ka elustiil. Nad on väga õnnelikud. Kui vaadata neid inimesi, kes elavad veel sellist poolarhailist elu, siis neil ei ole neid hädasid, mis on tänapäeva inimestel.”

Jaak leiab, et Lääne-Euroopas on väga paljude inimeste füüsiline tervis hakanud all käima, aga Ida-Euroopa riikides, kus on veel vanaaegset elu, on inimesed palju elujõulisemad.

Oma aiaga alustamiseks on tal praegu sõbralt saadud 0,2 hektarit, kuhu ta plaanib rajada alguses puukooli. Peale pookimist võtab kolm aastat aega, enne kui istiku välja istutada saab, selle aja jooksul loodab ta leida suurema aia, ehk isegi enda talu.

“Ja muidugi ma tahan siis Eesti sordikollektsiooni rajada,” unistab ta edasi. Eeskujuks on varasemad sordiaretajad ja aednikud Otto Kramer, Aleksander Kurvits ja Julius Aamissepp, kes kõik on tohutu töö ära teinud. Seda Jaak hindab ning eelkäijate panusest plaanib ka lähtuda

Kuigi Jaak on väga innustunud, siis aiandust kõrgkooli õppima ta minna ei plaani. Pigem tahaks ta suunduda kohe praktikas tegutsema. “Teooriat on võimalik raamatutest pidevalt õppida ja on ka väga palju inimesi, kes saavad aidata,” leiab Jaak. “Haridusasutused on väga teoreetilised. Sa võid õppida ju raamatust pähe, et mis haigustega on tegemist, aga vaja on seda ikkagi päriselt näha. Aiandus on ju aastaringne, haigused näitavad ennast erinevatel aegadel ja siis tulebki just õigel ajal olla aias. Aga kooli õppekava ei võimalda seda. Kui tund on, siis saab aeda minna, aga kui tundi ei ole, siis ei lähe.”

Viimasel ajal on Jaak hakanud uurima just vanade sortide kohta. “Väga paljud, kes veel mäletavad oma vanaema aedades olevaid sorte, tahavadki just neid vanu saada,”avab ta esimesi tulemusi. “Nad ei taha minna poodi ja osta neid importtooteid.”

Asi on veelgi keerukam. Jaak teab rääkida, et paljud ka Eesti puukoolid ei vaata väga seda, et puuviljasortidel on erinevad kloonid. “Kui ma lapsena valget klaarõuna sõin, siis see oli tõesti valge klaar. Aga nüüd, kui puukoolist osta valge klaarõun, siis see ei ole see õige. Ehk siis alates paljundamise faasist on väga tähtis selektsioon,” avab ta põhjuse.

Jaak juba ootab kevadist pookimisperioodi, ta on otsinud ja leidnud aedu, kus on veel vanu, 80-100aastaseid õunapuid ning hankinud neilt pookoksi. “Kui ma nüüd kolme aasta pärast istikuid müüma hakkan, siis saate minnult õige sordi. Ka antoonovkal on umbes 30 erinevat varieteeti, just see õige tuleb üles leida.”

Jaagu eesmärk ei ole suurtootmist rajada, vaid luua optimaalse suurusega kuni hektari suurune aed ning hakata seda ka inimestele näitama. “Et nad saaksid kujundada enda arvamused, kuidas nemad ka saaksid koduaias midagi kasvatama hakata. Ma tahan inimestele uuesti kätte tuua kõik selle, mis on tegelikult taludes kogu aeg olnud.”

Konkreetselt Farroni stipendiumiga plaanb ta tuua välismaalt söödava sinise kuslapuu sordid ning hakata neid Eestile kohandama. “Stipendiumi eest saan ehk emataimed ja võibolla kümne aasta pärast on tulnud sealt uued sordid,” loodab ta.

Aiandushuvile lisaks kogub Jaak vanu raamatuid, kuid needki puudutavad kõik aiandust või botaanikat. “Ma väga loodan seda, et ühel hetkel olen õppejõud kasvõi samas Räpina aianduskoolis ja siis ma saaks enda raamatukogust õpilastele kirjandust laenutada.”

Jaak tahab tänada Farron tehnikat, kes võimaldab noortele aednikele sellist stipendiumi saada. “Alustada sellise tegevusega on tegelikult väga keeruline,” selgitab ta olukorda. “Alles kolme aasta pärast saan ma istikuid müüma hakata. Aga enne seda tuleb tohutult väljaminekuid. Kindlasti see stipendium aitab ja motiveerib ka koolis tublim olema. Seda on alati vaja.”